Põhiseaduse järgi on õiguskantsler oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teeb järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Kui aga lugeda põhiseaduse 12. peatükki, kus on kirjas õiguskantsleri tegevuse alused, ei ole seal sõnagi sellest, et ta peaks muu hulgas hoolitsema eesti keele ja selle hea käekäigu eest. Ometi on Ülle Madise teinud seda oma ametiaja algusest peale ning temast on saanud üks eesti keele eest hoolitsemise ja selle kaitse eestkõnelejaid.
Ta on ametnik, kes kannab endas Carl Robert Jakobsoni 1868. aastal peetud esimeses isamaakõnes väljendatud mõtet: „Keel on ühe rahva harimise kandja ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on, kes üht rahvast rahvaks teeb, ta varjab üht lõpmata väge ja pühaust oma sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus.“
Täita on võimalik vaid seadusi, mida mõistavad need, kellelt nende täitmist nõutakse. Ametliku keelekasutuse ühtlust ja selgust saab tagada, kui keelenorm on selge ning arusaadav, keelereeglid ning terminite tähendus ei tohi sõltuda iga keelekasutaja suvast. Ülle Madise sõnadega: „Sõnadel peavad olema kokkulepitud tähendused, lausetes kokkulepitud sõnajärg ning koolis ja ülikoolis tuleb vaeva näha, et kõik kirjakeele kätte saaksid.“
Ülle Madise olulisemaid sõnumeid on olnud, et ka keerulisi asju on võimalik öelda lihtsas ja selges keeles: „Selge sõnum annab tunnistust ütleja tarkusest ja austusest kuulaja vastu. Sõnu tasub alati kasutada nende täpses ja üldarusaadavas tähenduses. See, kes asja tunneb ja kuulajat austab, suudab ka kõige keerukamat elunähtust lihtsalt ja selgelt seletada.“
Ülle Madise pole sellest mitte ainult rääkinud, vaid on seda ka isikliku eeskujuga tõestanud.
Keeleameti sõbra tiitlile lisanduvad tänukiri, meene ja Keeleameti hõbemärk. Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk andis tiitli Ülle Madisele üle 18. detsembril õiguskantsleri kantseleis.